Venditupsumaal oli algamas järjekordne mitte eriti palju tõotav päev. Aldarion-päike tõusis haigutades silmapiiri tagant, paljastades oma pika eluea jooksul liiga palju Coca-Colat näinud hambad. Aldarion-päikesel polnud üldse tuju tõusta. Juba sellepärast mitte, et ta seda igal hommikul täpselt samal kuradima kellaajal pidi tegema, samas kui teised rõõmsalt edasi põõnasid. Peale selle oli tal pohmell. Aga pohmell oli Aldarion-päikesel igal hommikul, nii et see pole üldse oluline.
Igatahes hakkas nüüd ärkama ka ülejäänud Venditupsumaa. Et enamik lugejatest selle meeliülendava paigaga tuttavad pole, tunneb Autor (see olen MINA, you morons; näete, ma kirjutan sulgudes MINA-vormis) vajadust põuest üks kirjeldus välja puistada.
Venditupsumaa on hall. Vähemalt enamjaolt. Siinseid künkaid katab poolkuivanud hallikas juuspeen rohi, mis peatumata hõljub olematus tuules. Siin-seal seisab vaevu püsti mõni kärbunud tumehall lilleke, mõne künka peal võib koguni tumehalle raagus puid leida. Kaugel taamal, silmapiiril kõrgub küll mingi tume viirg, mida Venditupsumaa elanikud peavad Suureks ja Kaugeks Tumedaks Metsaks Kuhu Omal Ajal Kadusid Drutups ja Meliantups, kuid keegi ei tea kindlalt, sest pärast eelnimetatud venditupsude kadumist pole keegi julgenud Tumedale Viirule Silmapiiril läheneda.
Venditupsude kodu on punane. Peale Aldarion-päikese, kes on kollane, on see ainuke värviline asi Venditupsumaal ja nii see kõigile meeldibki. Hommikud, mil kuldne valgus puistab oma säraga üle halli ja tuhase mägede ja orgude salamaailma, on siin nii kaunid ja omapärased.
ENIVEI, (sest MINA, Autor, ei viitsi siin enam kaua passida,) ärkama hakkasid ka venditupsud ise, kes läbi venditupsumaja akende tundsid oma põskedel pohmellise Aldarion-päikese karedat ja traditsiooniliselt pedofiiliahõngulist silitust. See sundis viimse kui tupsukese otsemaid hirmunult voodist välja kargama ja oma isiklike kehaosade järele haarama hirmus, et keegi on need pihta pannud või veel hullem, nendega midagi teinud. Kahtlused kustutatud ja meelerahu tagasi saadud, asuti hommikust sööma.
Igal venditupsul oli söögisaalis oma Täiesti Totaalselt Isiklik ja Ainult Temale Mõeldud Tool, mille peal kõik nüüd istet võtsidki: Rogertupsu oma oli lilla ja mõnusalt karvane, see silitas tema tupsukannikaid istudes nii mõnusalt; Harshtupsu tool oli helekollane, kummist ja üleni kaetud pisikeste kummikuplikestega, mis meeldiva massažiefekti tekitasid; Horzetupsu tool oli roosa ja tegi iga kord, kui ta end sellel liigutas, peeruhäält, ja lõpuks Lututupsu tool, mis oli üleni valge, ei teinud mitte midagi ja oli lihtsalt... tool.
„Mida me täna siis sööme?” küsis Lututups, kui Horzetupsu tool oma peeretamistega valmis oli saanud.
„Pannnnkooooki!” hüüdis Rogertups.
„Ei taha pannkooki, me alles eile sõime ju seda,” sõnas Harshtups. „Teeme parem grillkoera. Jõvikamoosiga. Nämm...”
„EI! Rogertups pannnnkooooki!” ei jätnud Rogertups jonni.
„Rogertups ei saa alati, mida tahab,” püüdis Harshtups end arusaadavaks teha.
„Aga mina ei taha jälle grillkoera,” ütles Lututups käsi rinnal risti pannes.
„Sina ei saa ka alati seda, mida tahad,” sõnas Harshtups.
„Rogertups PANNNNKOOOOKIIIIIIIIIIIIIIII!” Rogertups oli nüüd pisarate äärel.
„Rogertups, rahune maha-”
„Rogertups pannnnkooooki!!”
„Ei!”
„Jaaaa!”
„Ole vait!”
„Ei! Rogertups karjub, kui Rogertups pannnnkooooki!”
„Käi kanni, miks ma pean alati teie pilli järgi tantsima? Kas me vahel ei või süüa seda, mida mina tahan?!” Harshtups oli juba üsna pahas tujus.
„Harsh, me sööme alati seda, mida sina tahad,” sõnas Lututups.
„Sina ole vait!”
„ROGERTUPS PANNNNKOOOOKI!”
Horzetups, kes seda kõike vaikides pealt oli vaadanud, otsustas, et ta täna üldse süüa ei taha. Ta tõusis laua tagant valju peeruhääle saatel, mis juba valitsevast kärast siiski üle ei suutnud käia, ja lahkus nii, et keegi tema minekut ei märganud.
Horzetups vaatas välja jõudes Aldarion-päikesele otsa ja ütles:
„Yo.”
Aldarion-päike vastas pisikesele tupsule jõllitamisega, mis nägi välja peaaegu sama kohutav, kui tema Coca-Cola-hambad.
„Iu.” Horzetups pööras pilgu alla küngaste, silmale vähe tervislikemate asjade poole, ning hakkas sammuma Suure ja Kauge Tumeda Metsa Kuhu Omal Ajal Kadusid Drutups ja Meliantups poole. Nimelt oli tal juba väga ammu hirmus tahtmine teada saada, mis seal siis õieti on. Varem polnud lihtsalt julgust piisavalt olnud. Või oli motivatsiooni vähe. Tänane hommikusöögiseebiooper oli otsuse tegemisel oluliseks abiliseks olnud.
Kaua ei saanud Horzetups rahus kõndida. Kui ta oli kümme minutit üht ümmargust varvasteta jalalaba teise ette visanud, hakkas ta metsaviiru kandis nägema midagi, mida ta esialgu pidas viirastusteks, enese kujutlusteks. Need kujutluspildid ei kadunud aga kuidagi ära ja õige pea kaasnesid nendega ka kauged, eristamatud hääled. Horzetups kükitas künka taha ja jäi vargsi piiludes ootama.
Tundus, et seal eemal oli keegi. Neid oli vist isegi mitu. Ja nad vestlesid kas elavalt millegi üle või vaidlesid kirglikult. Mõne aja pärast hääled vaibusid ja täpselt kolm sekundit valitses Venditupsumaal vaikus, mida häiris vaid olematu tuule vihin. Seega täielik vaikus.
Äkitselt kostis Horzetupsu kõrvu aga vihin, mis järjest valjemaks muutus. Miski lähenes. Väga kiiresti. Metsa poolt. Oumaigaad. Paanika-paanika.
Kui vihin juba peaaegu kõrva juures oli, kostis vali mütsatus ja küngas Horzetupsu külje all võdises (just nimelt VÕDISES, mitte ei värisenud ega midagi). Vaikus. Seekord ei olnud isegi olematut tuult (mis loogiliselt võttes peaks tähendama, et tuul OLI, aga loogika on meie sõber, teda me ei puutu). Mõne hetke oodanud roomas Horzetups aelgaselt künka tagant välja ja tema üllatus oli suur.
Künkasse oli sisse sõitnud mingi ümmargune lame ketas, metallist ja juhtmetest ja puha. See särises, köhis ja ajas suitsu välja. Sellest eemal lebasid poolteadvusetuna kaks kuju. Üks neist oli mingi kahtlane inimese moodi olend, teine aga polnud keegi muu kui Drutups!
„Drutups!!!!!!!!!!!” hüüdis Horzetups ja kiirustas ammukadunud sõbra juurde. „Dru, kus sa olid, mis sinuga juhtus? On sinuga kõik korras?”
„...”
„Dru!”
„...”
„Dru!!”
„...”
„DRU, RAISK!!”
„Smöh?”
„On sinuga kõik korras?”
„Ää... Ma, eee... Kapsas?”
„Dru, tõuse püsti nüüd! Räägi mulle, kus sa olnud oled ja mis juhtus ja mis sa tegid ja kes see on ja mis see on ja mis sa siin teed ja kus sa olid ja kus sa käisid ja mis sa tegid ja kes see on ja-”
„Ole nüüd vait... Las ma mõtlen,” pomises Drutups Horzetupsu toel end kettast eemale lohistades. Ta istus maha ja toetas pea kätele. Ilmselgelt oli teine veel päris uimane.
„Ee... Ma kohe... Eee.. Mets... Supersipelgad... Äää... Roheline pipar... Paprika... Eeeäääöö.. Roosa puudel... Narkolepsia... Obi...” Äkitselt paistis Drutupsul kõik selginevat, ta kargas püsti. „Obi!” Seejärel kiirustas tups tolle lamava inimasjanduse juurde. Horzetups leidis teise täitsa... pandava olevat.
„Obi, on sinuga kõik korras?” päris Drutups Obi-nimelise asja pead õrnalt enda käte vahele võttes. „Obi, kuuled sa mind, kallike?”
„Mmm...”
„Obi!”
„...”
„Obi! Kuuled sa mind?”
„...”
„OBI!!”
„Smöh?”
„Obi, kuidas sa ennast tunned?”
„Drutups, kes see on?” päris Horzetups.
„Hiljem. Obi?” Drutups paistis tõeliselt murelik.
„Eeeääeemmm... Ma.. Jaa, ma olen.. Pläh.. Korras, elan... Ja puha. Kuidas sa ise oled?” Obi tõusis istuli.
„Minuga on kõik korras.”
Dru tõusis uuesti püsti ja lähenes nüüd jälle Horzetupsule, näol lai naeratus.
„Nüüd saan ma lõpuks korralikult tere öelda. Hei! Nii tore sind jälle näha, ma igatsesin sind!” lausus ta ja ette hoiatamata kallistas Horzetupsu, kuni viimane peaaegu lämbus.
„Õõõõõk, köh... Mul on ka hea meel.. Aga kust sa ikkagi tuled?”
„Tead, sellest räägime hiljem. Ma tahan süüa.”
„Drutups-kallis, kas see ongi see paik, kuhu me jõudma pidime?” küsis Obi püsti tõustes, ja oma riideid tolmust puhtaks pühkides.
„Jah, aga koduni on veel natuke maad minna,” vastas Drutups. „Muide. Obi, see on Horzetups; Horzetups, see on Obi-Wan Kenobi.”
„Eee.... Väga meeldiv,” sõnas Horzetups Obil kätt surudes.
„Rõõm on minupoolne. Olgu Jõud teiega, mu sõber,” vastas mees Horzetupsule kergelt kummardades.
„Hakkaks nüüd minema. Mul on kõht tõsiselt tühi,” sõnas Drutups ja hakkas otse tupsumaja poole sammuma. Horzetups ja Obi järgnesid talle veidike hämmeldunult.
Aldarion-päikese pohmell hakkas lõpuks üle minema ja nagu iga päev umbes sellel ajal, hakkas ta juurdlema, ega tal polnud enam liiga hilja endale hambahari osta. Et see seinale naelutada. Et ta teaks, mis oleks tema hambad täielikust hävingust päästnud. Et ta seda endale kunagi ei andestaks.
